Monday, December 7, 2015

Life: Põnni sünnilugu

Hei, kaunitarid!

Võtsin oma lugejate soove kuulda ja panen lühidalt kirja ka sünniloo. Lapse sünnist teatasin esimesena enda blogi FB lehel - soovitan seal ka jälgida, ma alati ei jõua kõige kohta ju postitust teha. Nagu mu pikemaajalisemad lugejad teavad, siis mulle ei meeldi väga lühikesi, paarisõnalisi postitusi teha - ikka põhjalik ja läbimõeldud peab üks postitus olema.

Esiteks, sünnituse tähtaeg oli 8.oktoober - pandi see kuklavoldi ultraheli järgi, mis tehakse u 12.-13.rasedusnädalal, kuna mul on kogu elu olnud ebaregulaarne menstruaaltsükkel. Minu hirmuks raseduse ajal oli pigem enneaegne sünnitus - iga suuremat voolust (mida rasedatel kipub ikka olema) tõlgendasin mõttes korraks looteveeks, kuid tulevase naistearstina ma kohe naistekliiniku valvetuppa ei tormanud :D

Esimesed märgid sünnitusest ilmutasid ennast pea 3 nädalat enne sünnitust, 28.septembril oli täiskuu ja nagu vanarahvas räägib, siis täiskuu ajal pidi rohkem sünnitajaid olema. Selleks ajaks olid mul kõik ettevalmistused juba tehtud ja mul ei oleks midagi olnud selle vastu, et mu poeg juba oleks sündinud, ehk siis ei oleks läinud nii nagu läks. Emakatoonuseid olin tundnud juba ennegi, aga tollel päeval, Kõrvemaalt koju sõites olid tunnikese jooksul toonused 5 minutilise vahega, võttis päris ärevaks see esimene kord. Mees käis seal discgolfi mängimas ja mina jalutasin kaasa, et ikka natukene koormust saada ja sünnituse käikuminekule kaasa aidata- gravitatsioon aitab.

Paar nädalat oli aegajalt ebaregulaarseid valutuid toonuseid, ei midagi hullu- ju siis emakas harjutas. Kes ei tea, siis raseduse lõpus on päris tavapärased ja ohutud - valutud ja ebamugavad emakatoonused, mida nimetatakse ka Braxton-hicksi kokkutõmmeteks.
Veidi ebaregulaarsed ja valulikud toonused, mida lihtsalt BH-ks lugeda enam ei saanud, algasid juba 9.oktoobril. Esialgu õhtuti ja öösel magades vaibus kogu asi maha. Iga kord oma rasedate grupivestluses sai sõbrannad ärevaks aetud ja siis jälle hommikul polnud mul neile uudiseid. Tekkis juba selline tunne nagu poisil, kes karjub hunt ja lõpuks teda enam ei usuta. Viimased nädalad magasin üsna halvasti, sünnitusele eelneval nädalal iga öö vaid 4-5 tundi.

Sain veel käia mitu korda ämmaemanda vastuvõtul ja 41.nädala täitudes, neljapäeval, ka arsti vastuvõtul, kes tahtis anda saatekirja järgmiseks päevaks, esilekutsumiseks kuna põnn tundus ultrahelis olevat 4 kilone, mis on minu kasvu jaoks veidi suur. Kuna KTG siiski näitas paari toonust ja mu sisetunne ütles, et sünnitus võiks ise käiku minna, siis otsustasin vähemalt esmaspäevani oodata. 

17.oktoobril olid kogu päeva valusad ebaregulaarsed toonused, käisin veel mehega kaasas Nõmme discgolfi nädalavõistlusel. Mõni valu võttis juba hingama, aga ei midagi märkimisväärset. Sama lugu, läksin õhtul ca kell 1 magama ja arvasin, et hommikul ärgates on kõik jälle rahulik. Sain vist 1,5 tundi magada ja äkki hakkas väga valus. Läksin dušši alla, libavalud peaks soe vesi ära võtma, valud läksid hoopis valusamaks ja 18 min jooksul oli 4 valu. OHOH.. kas tõesti... Äratasin kohe suure ähmiga mehe ka üles ja ütlesin et minek. Tegelikult olin veel paar tundi kodus, kuigi 5 min vahedega võiks esmassünnitaja juba haigla poole minema hakata küll.  Ootamise käigus puhkes ka lootevesi, mis minu jaoks oli hea uudis, kuna see tähendas et lähima 1-2 päeva jooksul lihtsalt peab ära sünnitama, muidu tekib põletikuoht.

18.oktoobril Kell 7 hommikul jõudsime mu töökoha juurde, Keskhaiglasse ja õnneks ei olnud seal kedagi järjekorras, sain kohe KTG alla ja siis juba edasi sünnitustuppa, kuna emakakaela avatus oli juba 4 cm (sünnitustuppa saamiseks võiks see olla vähemalt 2-3 cm, täisavatuseks loetakse 10 cm). Valud veel väga valusad ei olnud ning valude vahepeal sain veel nalja teha. Sünnituse ajal esimesed 7 tundi olin enamuse ajast püsti, kuna lamades oli palju valusam. Valud käisid regulaarselt 2,5- 3,5 min vahedega. Kella 13:30 ajal oli seis TÄPSELT SAMA mis tulles. Oi, kuidas see mu motivatsiooni alla võttis. Kui enne olin valu vaigistamiseks kasutanud dušši ja jasmiiniõli, siis nüüd võtsin hea meelega pakutud epiduraali vastu, kuna see sageli atiab emakakaela avanemisele kaasa. Valude vastu aitas epiduraal ehk maakeeli seljasüst hästi, aga põnnile see ei meeldinud ja edaspidi võisin püsti olemisest unistada, kuigi jalgu ma tundsin ja liigutada sain. Ootasin veel ca 12 tundi ja siis andsin alla - diagnoos funktsionaalselt kitsas vaagen. Emakakaela avatus jäi 7 cm peale ja tema pea ei hakanud sünnitusteedes laskuma, sellise peaasendiga konkreetne laps ei oleks minust välja mahtunud. 


19.10.2015 kell 02:48 sain ma emaks ühele armsale poisile.
Sünnikaal 4085 g, pikkus 54 cm, peaümbermõõt 37 cm, rinnaümbermõõt 36 cm.
Koju saime juba 21.10 õhtul ja taastumine on olnud kiire ja kerge. 
Kas ma olen nõus veel sünnitama - jah, kindlasti. Järgmine kord tahaks väga ise hakkama saada, välistatud see õnneks ühe emaka armiga ei ole. Õnnestumise protsent on 60-70%. Keisrilõigete protsent on Eestis ca 20, nii et väga palju see tavasünnitajatest ei erinegi. 

Naistearsti eriala residendina võtilesin ma veel viimse hetkeni keisrile vastu, kuna olen kõrvalt näinud väga palju probleeme seoses keisri armiga ja mu nahal on kahjuks omadus väga koledate armidega paraneda (liigliha tekib). Arm ise jääb aluspükste/bikiinipükste varju ja teised seda ei näe, aga mina tean, et seal on üks kole ja punane triip nüüd... Kannan hetkel armi peal silikoonplaastrit, mis peaks liigliha teket veidi vaos hoidma. 

Põnnist pilti hetkel ei pane, ei ole veel otsustanud, kas teda kogu maailmaga jagada tahan :)

Väga palju on küsitud ka, kes on lapse isa - isa on seesama inimene, kellega ma juba väga pikalt olen koos olnud ja kellega me oleme siiski kokku jäänud vaatamata vahepealsetele elu keerdkäikudele. Nii et ei, see ei tulnud liiga kiirelt, pigem asjade loomuliku jätkuna. Abielus me veel ei ole, kuid ma ei eita, et see tulevikus siiski juhtuda ei võiks. Täitsa uue mehega ei oleks ma kindlasti julgenud nii vähese koosolemise järgselt last saada - inimest peab ikka tundma õppima :)

Aitäh, et lugesite!

4 comments:

  1. Aitäh, et oma lugu jagasid :) Kui enamus rasedaid justkui ei julge sünnituslugusid lugeda või videosid vaadata, siis mina olen täielik masohhist ja vaataks ning loeks kõike sünnitusega seonduvat :D Tegelikult aitas sinu lugu mul ka ennast natuke jälle maha rahustada, tulla kahe jalaga maa peale ja mõista, et ma pean olema vaimselt valmis nii vaginaalseks sünnituseks kui ka keisriks ning mitte ükski variant ei tee mind halvemaks emaks seepärast. Kuigi ma väga-väga sooviksin ise sünnitada, siis on ka minul paras tõenäosus hoopis keisriks, kuna laps on hetkel tuharseisus. Aga ootan välise pööramise ära ja eks siis saab jälle natuke edasi mõelda.
    Edu teile kasvamisel :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh! Loodan et sul läheb kõik hästi. :)

      Delete
    2. Massohistidele soovitan vaadata youtubest Newborn Russia episoode. Ma valmistun ise ka sünnituseks ja tublid vene naised ma ütlen, müts maha. Ma ei tea kas see on vanem sari või kas asi on seal päris ajakohane, aga selles sarjas enamasti on naine sünnituse ajal üksi, mees tavaliselt kaasa ei tule ja enamasti ollakse ikka selili. Mõnikord jäetakse naine ruumi üksi pressima :D hoiab ise oma jalgadest kinni ja üksi pressib. Mulle mõjub see kuidagi kergendavalt, et kui nemad teevad sellistes tingimustes asja ära, siis teen mina ka. Ja ma absoluutselt ei mõtle siin, et vaadake kui halb on Venemaal. Igas tervishoiusüsteemis on omad probleemid, see arstiabi on seal vähemalt tasuta (?) ja lapsed sünnivad siiski loomulikult. Vastukaaluks paljude "kaasaegsete" tervishoiusüsteemidele, kus meditsiiniabi on kallis ja kiputakse liiga varakult ja põhjuseta sekkuma. Aga ühesõnaga väga realistlik sari ja massohistidele sobilik!
      Liis, palju õnne Sulle ja Su väiksele perele!

      Delete
  2. Väga mõnus ja huvitav lugemine! Minu lapsed ka kõik Keskhaiglas sündinud. Ja muidugi minu poolt ka hilised õnnesoovid!:)

    ReplyDelete